Olmekahjurid

Prussakad ja tarakanid

Harilik prussakas (Blatella germanica)

Prussakas on punakaspruun, keskmiselt 8-15 mm pikkune, saleda ja võrdlemisi lameda kehaga putukas, tal on kaks paari nahkjaid, tihedalt vastu selga surutud tiibu. Emast prussakat saab isasest  eristada vaid sigimisajal. Emane pakib oma mune ristküliku-kujulise kotikese ehk ooteegi sisse.Ooteek sisaldab kuni 30 muna. Looduses on nad sega –ehk kõigetoidulised metsakõdu elanikud, kes söövad lagunevaid looma- ja taimejäänuseid. Kodus toituvad toidujäätmetest, parema puudumisel võivad prussakad süüa tapeediliimi ja paberit. Eestis võib prussakaid kohata ka suurematel prügimägedel. Kuna prussakad satuvad kõikvõimalikesse paikadesse (prüginõus, määrdunud põrand, käimla jne), võivad nende kehale kleepuda mitmesugused haigusetekitajad. Prussakad võivad levitada parasiitusside mune, salmonelloosi, nakkuslikku hepatiiti, siberi katku,tuberkuloosi ja mitmesuguseid seenhaigusi. Piisava vee ja toidu olemasolul elab täiskasvanud prussakas 40 päeva.

Tarakan (Blatta orientalis)

Täskasvanud 20-24 mm pikkused, tumepruunid kuni mustad. Isase tiivad katavad kaks kolmandikku kõhust, emase tiivad on vestiigsed. Võivad ronida mööda krobelist vertikaalset pinda. Täskasvanud elavad 250 C juures umbes 4,5 kuud.

 

 

Ameerika prussakas (Periplaneta Americana)

Täskasvanult 28-35 mm pikkune, punakas-pruun kollaste märkidega, eestiibadel pole kollaseid ääri, viimane kehalüli kaks korda pikem laiusest. Prussakas pärineb Aafrikast, kuid tuneb ennast äga koduselt Ameerikas.

 

Sipelgad

Mullamurelane (Lasius niger)

Mullamurelane on kõige tavalisemaks siseruumides esinevaks liigiks. Tavaliselt asub nende pesa väljas: rohumätastes, lillepeenardes, plaatide, kivide ja lauamaterjali all või maja sokli ääres. Sisse tungivad nad kevadel ja suvel toidu otsimise eesmärgil. Kui mullamurelasi esineb ka talvel, siis tuleneb see sellest, et nende pesa asub kas maja konstruktsioonis, maja all või selle vahetus läheduses. Hoone soojus hoiab tavaliselt talveunne jäävad murelased ärkvel terve aastaringselt. Mullamurelased on iseenesest ohutud, kuid siiski ebameeldivad, tungides kõikjale, kus toitu (enamasti magusat) võib leida.

Vaaraosipelgas (Monomorium pharaonis)

Pärinevad Põhja-Aafrika ja Vahemere – äärsetest regioonidest. Levinud laialt üle kogu maailma. Vajadus sooja ja niiskuse järele sunnib neid elama hoonetes. Putukaid võib leida väga erinevatest kohtadest: näiteks elumajadest, hotellidest, haiglatest, toitlustusasutustest ja teistest intstitutsioonidest. Vaaraosipelgas on kõigesööja, kuigi eelistab valgurikkaid aineid. Nad kahjustavad kaupa ja nende hammustus võib olla tervisele ohtlik. Tõrje on vaaraosipelga puhul keeruline ning aeganõudev protsess, kuna ei allu enamikele tõrjevahenditele. Edukaks tõrjeks on vajalik söötmürkide paigaldamine nende teeradadele ja vahetusse lähedusse.

Verdimevad putukad

Voodilutikas (Cimex lectularius)

Täiskasvanud 5mm pikkused; värvuselt punakaspruunid, peale toitumist muutuvad purpurpunaseks; hästiarenenud tundlad; eenduvad silmad; küünistega jalad, mis võimaldavad liikuda karedal, mitte libedal pinnal; pea laiuse (silmad kaasaarvatud) ja pikkuse (tundla kolmanda segmendini) suhe tavaliselt suurem kui 1,7. Parasiteerub peamiselt inimesel, kuigi võib elutseda ka soojaverelistel loomadel. Esineb inimasundustes kogu maailmas.

 

Puuk (Ixodes ricinus)

Täiskasvanud emaste puukide välistoes on väga elastne, ovaalne ja lame, 3–3,5 mm pikkune, võimaldades neil süües mitmeid kordi paisuda, omandades munaja kuju. Isased on 2 mm pikkused ja nende välistoes vere imemisel oluliselt ei suurene.Puugid on olulised nakkushaiguste levitajad. Eestis on sagedased kaks puugiliiki: võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), kes levitab puukentsefaliiti. Puugid kannavad edasi katku, tüüfust, tulareemiat, kevad-suve entsefaliiti, puukborrelioosi, veiste babesielloosi jt haigusi. Nad levitavad haigusi viiruste, bakterite, vereparasiitide jt haigustekitajate poolt. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Aktiivne puuk varitseb tihti rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja ootab sobiva ohvri möödumist.

Inimesekirp (Pulex irritans)

Täiskasvanud kirbud on 2 – 3,5 mm pikkused; astlad lõugadel ja rindmikul puuduvad; jalgade põhimik kaetud tugevate ogadega. Parasiteerib põhiliselt inimesel, võib esineda ka sigadel, siilidel, rebastel ja mäkradel; elutseb peremehe magamistoas.

 

 

Peatäi (Pediculus capitis)

Peatäi on paljale silmale nähtav parasiit, mis elab ainult inimese peas ja toitub verest, mida läbi peanaha imeb. Täi elutsükkel kestab 15-35 päeva ja üks täi jõuab muneda ligi 100 muna. Peanahast umbes 1 cm kaugusel paiknevad hallikad, kuivad, ilma läiketa tingud on tavaliselt juba surnud või tühjad kestad. Ilma toiduta ei suuda täi elada kauem kui 24 tundi. Täile on surmav temperatuur alla 22 ja üle 44 kraadi. Tingud võivad kammis või riietes vastu pidada kuu aega. Parasiitide sülg ja väljaheited omavad allergiseerivat toimet ja tekitavad ärritusnähte.

Kassikirp (Ctenocephalides felis)

Täiskasvanud kirbud on 2 – 3,3 mm pikkused; pea esiosa pikkus suurem kui kõrgus; rindmiku esisegment ja lõuad kaetud tugevate mitmerealiste asteldega (esimesed hambad peaaegu sama pikad kui teised); jalgade põhimik varustatud tugevate ogadega. Parasiteerib põhiliselt kasslaste sugukonda kuuluvatel liikidel, samuti koertel, muudel loomadel ja inimesel, põhiliselt magamiskohtades. Edasikandjateks hoonetesse on hulkuvad kassid.

 

Koerakirp (Ctenocephalides canis)

Täiskasvanud kirbud on 2 – 3,3 mm pikkused; pea esiosa pikkus ja kõrgus samasuurused; Lõual ja rindmiku esisegmendil eenduv rida tugevaid astlaid.(esihambad tagumistest poole lühemad); jalgade põhiosa varustatud tugevate ogadega. Parasiteerib põiliselt Canidae sugukonda kuuluvatel liikidel, samuti koduloomadel ja inimesel; pesitseb magamiskohtades.

 

Kanakirp (Ceratophyllus gallinae)

Täiskasvanud kirbud on üldiselt pruunid ja 1-8 mm pikad.Nende silmad nagu ka tundlad on esiletungivad. Nende suuosad on hästi kohandatud naha läbistamiseks ning vere imemiseks ning on pea suhtes suunaga allapoole.Antud liik on kõige levinum linnukirp, kanakirp. Kanakirp elab ainult lühikest aega siseruumides ning ainult pesades.Nad paljunevad pesitsushooajal, kui peremees ja/või noored on saadaval regulaarseteks veresöögikordadeks. Täiskasvanud kanakirbud elavad linnupesades. Kui linnud pesast ära kolivad, peavad täiskasvanud kirbud uue peremehe leidma. Kui pesa kasutatakse uuesti, kooruvad nukud, paarituvad ja jätkavad paljunemistsüklit. Kanakirbud võivad paljuneda tohututes hulkades kanakuutides, briiderites, patareides jne.

Kanalest (Dermanyssus gallinae)

Lest on 0,6 – 0,7mm pikk. Pehme kollane/roheline keha ja kaheksa jalga. Täielikult toitununa tundub keha roheline. Munast täiskasvanuks 7 päevaga (soodsate tingimuste korral).Täiskasvanu elab umbes 90 päeva. Toituvad linnuverest. Eelistavad sooje, niiskeid tingimusi.Tavaline linnupesades ja kodulindude pidamise hoonetes.Võimeline vähendama lindude munemisefektiivsust. Tõsiste juhtumite korral võib tappa noored, haiged või vanad linnud.Kodudes võivad kanalestad toiduotsingul inimest hammustada.

 Ämblikud

Ämblik ei ole putukas, vaid üksnes viimase väga kauge sugulane. Ämblikud kuuluvad lõutundlaste hõimkonda koos skorpionide, koibikute, ebaskorpionite ja lestalistega (nende hulka kuuluvad ka puugid).

Majaämblik (Degenaria domestica)

See ämblik elab majades. Emane ämblik on kuni 2 cm pikkune, kollakaspruun, isane umbes poole lühem.

 

 ´

 

Koibik (Phalangium opilio)

Koibikud on ämblike sugulased. Neid võib kohata majaseintel,keldrites, puukuuride ja mujal alates juuli keskpaigast kuni hilissügiseni välja, talvitunud isendeid mõnikord aga veel varakevadelgi. Mõne, mitte Eestiselava liigi jalad kehast kuni 25 korda pikemad.

 

Kärbsed

On äärmiselt liigirikas kahetiivaliste alamselts.Nad on kohastanud elama kõikjal ja toituma orgaanilisest ainest , ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Kärbsevaklu leiame nii elavatest taim- ja loomorganismidest , loomasõnnikust, kui ka kõdunevatest taimejäänustest ja lagunevatest laipadest.

Toakärbes (Musca domestica)

Eelistab elada inimasulates, kus on piisavalt toitu. Valmikute toiduks on mitmesugused toiduained, mis sisaldava valke ja suhkruid. Toakärbes on kohastunud toituma nii vedelatest kui ka tahketest toiduainetest. Suve jooksul muneb 5-6 korda korraga kuni 150 munasõnnikule või muudele toiduks sobivatele jäätmetele. Ühel emasel toakärbsel võib aastas olla teoreetiliselt kuni 5 triljonit järglast. Toakärbes on tuntud haigusetekitajate levitaja, kuna kärbse sooles need ei hukku.

Lihakärbes ehk porilane (Calliphora, Lucilia)

Troopilise päritoluga sinisedvõi rohelised metallihelgiga kärbsed lendavad kohale üsna kiiresti, tasub vaid hakata kala puhastama või jätta lihatükk hetkeks lauale. Lihakärbes muneb lihatükile üsna suuri valkjaskollaseid pikkergusi mune. Muunadest väljunud vaglad asuvad toidupala hävitama.Valglade areng kestab 10 päeva kuni 3 nädalat. Looduses nende kärbeste eesmärgiks on loomakorjuste hävitamine.Sini-lihakärbsed ja rohe-lihakärbsed on mikroobide ja parasiitide munade edasikandjad. 

Puuviljakärbes (Drosophila)

Kõdukärblaste sugukonda kuuluv 1-4 mm pikkune putukas. Need on pisikesed kollased, sageli punaste silmadega kärbsed.Kärbsed toituvad käärivast mahlast ning seejärel munevad viljadele oma munad. Päevs võib üks väike kärbes muneda kuni 50 muna, kogu elu jooksul aga kuni 500 muna. Vaklade areng on väga kiire ja sõltub oluliselt temperatuurist. Munast valmiku koorumiseni kulub umbes 25 kraadi juures 8-10 päeva.

 

 

 

. kodulehe valmistamine