Koduhiir

Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks, väljaspool hooneid võib koduhiir hakkama saada vaid suvel. Tänu inimestele on koduhiir levinud üle kogu maailma.

Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. “hiirelõhna” tõttu, mida eritavad muskusnäärmed.

Nagu öeldud, elab koduhiir peamiselt elamutes – sahvrites, aitades, keldrites ja muudes panipaikades. Ainult suvel võib teda kohata ka asulate läheduses – aedades, põldudel ja võsadesl, kus ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge.

Looduses on koduhiire toiduks mitmesuguste taimede seemned, eriti teravili, muud taimeosad ja putukad. Majades sööb ta kõike kättesaadavat, kippudes eriti tihti inimeste toidutagavarade kallale, tihti toitub koduhiir ka igasugustest jäätmetest.

Koduhiirt iseloomustab ülisuur sigivus – soodsates tingimustes, võib emahiir ilmale tuua kuni 8 pesakonda poegi aastas. Looduses sigib ta vaid suvekuudel, aprillist oktoobrini ja siis on pesakondade arv 2…3. Iga kord sünnitab ta 3…8 poega, kuid on teateid ka 21-liikmelisest järglaskonnast. Hiirepojad on sündides paljad ja kaaluvad alla 1 g. Hiirte eluiga lühike – tihti on see vaid 3 kuud, igal juhul mitte üle 2 aasta.

. kodulehe valmistamine