Hiired ja rotid

Avaleht /

Hiired ja rotid

Rändrott (Rattus norvegicus)

Rändrott ehk võhr pärineb Hiinast, kust ta on levinud üle kogu maailma. Ka Eestis on rändrott laialt levinud, rohkemgi kui kodurott.
Eristada ei ole tavaliselt neid kahte liiki just kerge. Kodurott on tavaliselt tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil. Söövad nad üldiselt kõike, millest jõud üle käib. Rändrotid elavad keldrites, pööningutel ja mujal, eelistatult inimese toiduvarude läheduses. Rändrotid poegivad aastaringselt. Tiinus kestab umbes kolm nädalat, mille järel sünnib tavaliselt 6…8 poega. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad nad kahe nädala vanuselt. Piima imevad kolm nädalat. Suguküpseks saavad noored rotid kahe kuu vanuselt. Rändrott elab keskmiselt kolm aastat. Inimese jaoks on rotid kahjulikud, kuna nad närivad oma pidevalt kasvavate hammaste kulutamiseks palju. Samuti rikuvad nad toiduaineid ja kannavad edasi haigusi. Võrreldes kodurotiga on rändroti poolt inimestele põhjustatud kahju väga suur.

Kodurott (Rattus rattus)

Kodurott on meil laiemalt levinud rändroti e. võhri lähedane sugulane. Neid omavahel eristatada ei ole eriti lihtne. Tavaliselt on kodurott tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil. Kunagi oli kodurott tavaline, viimasel ajal on ta aga üha haruldasemaks muutunud ning enamikust kohtadest hoopistükkis kadunud. Pärit on kodurott Indiast, kuid kaasajal on ta levinud peaaegu kõikjale. Kodurott on hea ronija ja seepärast meeldib tal elada pööningutel, aitades ja mujal sellistes kohtades. Keldrit ta oma elupaigana aga väldib. Sööb ta kõike mida kätte saab aga eelistab taimtoitu. Poegivad kodurotid 2…6 korda aastas, tavaliselt märtsist oktoobrini. Heades tingimustes võivad nad aga ka aastaringi paljuneda. Tiinus kestab umbes kolm nädalat, mille järel sünnnib 7…12 poega. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad nad kahe nädala pärast ja piima imevad kolm nädalat. Suguküpseks saavad noored rotid kahe kuu vanuselt. Elab kodurott tavaliselt kolm aastat. Inimese jaoks on rotid kahjulikud, kuna nad närivad oma pidevalt kasvavate hammaste kulutamiseks palju. Samuti rikuvad nad toiduaineid ja kannavad edasi haigusi.

Koduhiir (Mus musculus)

Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks, väljaspool hooneid võib koduhiir hakkama saada vaid suvel. Tänu inimestele on koduhiir levinud üle kogu maailma. Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. “hiirelõhna” tõttu, mida eritavad muskusnäärmed. Nagu öeldud, elab koduhiir peamiselt elamutes – sahvrites, aitades, keldrites ja muudes panipaikades. Ainult suvel võib teda kohata ka asulate läheduses – aedades, põldudel ja võsadesl, kus ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge. Looduses on koduhiire toiduks mitmesuguste taimede seemned, eriti teravili, muud taimeosad ja putukad. Majades sööb ta kõike kättesaadavat, kippudes eriti tihti inimeste toidutagavarade kallale, tihti toitub koduhiir ka igasugustest jäätmetest. Koduhiirt iseloomustab ülisuur sigivus – soodsates tingimustes, võib emahiir ilmale tuua kuni 8 pesakonda poegi aastas. Looduses sigib ta vaid suvekuudel, aprillist oktoobrini ja siis on pesakondade arv 2…3. Iga kord sünnitab ta 3…8 poega, kuid on teateid ka 21-liikmelisest järglaskonnast. Hiirepojad on sündides paljad ja kaaluvad alla 1 g. Hiirte eluiga lühike – tihti on see vaid 3 kuud, igal juhul mitte üle 2 aasta.

Kaelushiir (Apodemus flavicollis)

Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11…13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja. Kaelushiire kasukale on iseloomulikud kollased ja ruuged värvitoonid: selg on kollakas- kuni punakaspruun ja kõhualune lumivalge. Kurgu all on hästimärgatav oranzikas kaelus. Kaelushiir on levinud kogu Euroopas ning ta elupaikadeks on eelistatult laialehised lehtmetsad, võsad ja põõsastikud, samuti pargid, aiad ja põllud. Tihedat metsa ta aga väldib. Kaelushiir elab sügavates urgudes, mis asuvad puude juurte vahel ja millel on mitu väljapääsu. Talvel pole harvad juhused, kui kaelushiired tungivad tallidesse ja lautadesse ning isegi inimelamutesse. Kaelushiir toitub enamasti seemnetest – pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni, sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Nagu kõik hiired, toob kaelushiir ilmale 2…3 pesakonda poegi aastas. Esimene pesakond sünnib juba aprillis ning sigimisperiood lõpeb septembris. Pesakonnas on tavaliselt 4…9 poega. Suguküpseks saab juba 2 kuu vanuselt ning kevadel sündinud pojad sigivad juba samal suvel. Kaelushiire eluiga ei ole pikk, heades tingimustes ulatub see kõige rohkem 4 aastani.

Leethiir (Clethrionomys glareolus)

Leethiirt iseloomustab hästi tema karvkatte ebatavaline värvus – see on seljalt punakas, isegi roostekarva, saba on lühike – umbes poole keha pikkune ning kahevärviline, pealt tumepruun ning alt valkjashall. Leethiire elupaigad on tihedalt seotud metsaga, ta asustab tihti suurt ja paksu metsa ning isegi soometsi. Vähemal määral võib teda kohata ka parkides, niitudel ja veekoguäärsetes põõsastikes. Leethiir elab puude ja põõsaste juurte ning prahihunnikute all asuvates urgudes, mis on keerulised ja varustatud paljude käikudega. Liikumiseks kasutab ta tihti ka muttide poolt valmis kaevatud käike. Talvel uuristab leethiir tihti käike lumikattesse. Ta on ka osav ronija, tegutsedes tihti ka puudel ja põõsastel. Maapinnal liigub leethiir edasi hüpetega. Ta võib tegutseda samahästi nii päeval kui öösel, kuid on täheldatud, et aktiivsus on suurem pimedas. Leethiir sööb teistest meie hiirtest enam taimede rohelisi osi, ka seemneid, juurikaid ja isegi seeni. Loomsest toidust eelistab ta vaid putukaid. Talvel lume all liikudes sööb leethiir ka samblikke. Talveks kogub leethiir omale ka tagavarasid, kuid need on enamasti väikesed. Leethiired sigivad suvel, aprillist oktoobrini ning selle aja jooksul saab emasloom maha keskmiselt 2 (vahel 3…4) pesakonnaga, mis koosneb 1…10 (tavaliselt 5…6) pojast. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Leethiire eluiga looduses on 1,5…2 aastat, eriti heades tingimustes 3 aastat.
Põhiliselt taimtoidulise loomana tekitab leethiir kahju metsakasvatajatele, süües ära puude mahakülvatud seemned ja kahjustades istikute koort.

Niidu-uruhiir (Microtus agrestis)

Niidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9…13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike – see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka avamaastikke, kuigi viimastest eelistab niiskemaid ja rohurikkamaid alasid. Niidu-uruhiir võib elutseda ka rabade servaaladel, soistel niitudel ja rannaniitudel ning siseveekogude kaldapõõsastikes. Ta uuristab madalaid urge, kuid pesapaikadena kasutab meelsasti ka looduslikke varjekohti või ehitab maapinnale rohust ja samblast pesi. Rannaniitudel võib ta oma kodu rajada ka lihtsalt kivide alla. Niidu-uruhiire toiduks on valdavalt taimede rohelised osad ning rohttaimede, puude ja põõsaste seemned. Nagu kõiki hiiri, iseloomustab ka niidu-uruhiirt suur järglaskond ja pikk sigimisperiood, mis kestab märtsist novembrini. Selle aja jooksul sünnitab emashiir 3…5 korda, tuues korraga ilmale 3…8 poega. Hiirepojad on sündides ilma karvadeta ja pimedad. Niidu-uruhiire eluiga on lühike – looduses on see keskmiselt 1,5 aastat, väga heades tingimustes 3 aastat.

Vesirott e. mügri (Arvicola terrestris)

Mügri ehk vesirott on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja. Eestis võib vesirotti leida kõikjal. Eriti sage on ta saartel ja Lääne-Eesti rannikul. Üldse on ta levinud aga kogu Euraasias. Elab ta peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Pika sigimisperioodi vältel, mis kestab märtsist oktoobrini, sünnitab emasloom 2…3 pesakonda, igas 2…10 poega. Iseseisvuvad noored vesirotid kolme nädala vanuselt. Suguküpsus saabub neil kahe kuu vanuselt. Maksimaalne eluiga on neil neli aastat.

Helistage Meile

+372 5691 1288